kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Töötus ees, kuritegevus järel

Riigi ükskõiksus turvalisuse vastu muutub äritegevusele tõsiseks probleemiks.

Hiljutine teade järjekordsest suurkoondamisest paneb ka jaekaupmehi julgeoleku pärast muretsema. Politsei statistika näitab, et vargused on hakanud sagenema.

Ühel külmal jaanuariööl sõidab kamp parimais aastais noori mehi tanklapoe parkimisplatsile. Ühiselt autost väljudes liigutakse reipal sammul lukustatud poeukseni, purustatakse klaas ja minuti jooksul tühjendatakse müügilett alkoholist. Tallinna ja Tartu linnasärast kaugele jäävas maakohas pole politseid ammu nähtud ja kohale kiirustanud turvaekipaažil jääb üle ainult videosalvestisi vaadata.
Jah, vara lõhkunud mehed leitakse hiljem videopildi järgi, kuid peale kurja sõna pole nendega midagi peale hakata. Sest...

Meie riik on otsustanud, et tõeline kuritegu algab alles siis, kui varastatud on peaaegu pool ühe eestimaalase keskmisest kuusissetulekust. Nõnda võtavad targemad pätid järjekindlalt võõralt midagi, aga ainult niipalju, et end vanglaseintest eemal hoida. Ja teiseks: selline käitumine on muutunud justkui õigustatavaks. Siin maakohas ju tööd ei ole. Siin maakohas käibki ju kõik nii. Siinsest maakohast ju riik ei hooli.

Sellised selgitused kõlavad kohtusaalis, kuhu kurja teinud isikud varem või hiljem jõuavad. Ent tehtu hüvitamiseks ei ole neilt võtta midagi.

Seda võib pidada paratamatuseks, aga kogu Eestis tegutseva ettevõtjana tahaksin meenutada, et aastaid oli Eestis teistsugune aeg. Aastaid sai ettevõtlust arendada ka väljaspool Tallinna. Aastaid sai loota politsei ennetavale kaitsele ja tänuga mõelda, et Eestis kohati Metsiku Lääne mõõtmeid võtnud 1990-ndad on tõesti ajalugu ja võetud on reibas siht moodsa Põhjamaa poole.

Ettevõtluse võimalikkusest maal
Ent pilt, mis väikeäridele praegu Eesti maapiirkondades avaneb, on moodsast Põhjamaast kaugel. Võimukoridorid on kui laulatatud statistikaga, mis jutustab ilusat lugu ainult Tallinna kui tugeva keskuse järgi. Loodan, et ettevõtlus saab siiski eksisteerida ka väljaspool Tallinna. Siis on meie lastel kohti, kus õppida, ja vanematel ameteid, kus töötada.

Suund sinnapoole algab lihtsatest sammudest. Koondatud inimesi ei maksa lohutada pealinna töökohtadega, vaid tuleb olla sealsamas, nende juures. Et soodustada töökohtade teket väljaspool Tallinna, oleks abi nii sotsiaalmaksu eranditest, ääremaa valdade suuremast tulumaksueraldusest kui ka osa riigiasutuste Tallinnast väljaviimisest.

Kindlasti tuleks üle vaadata praegune karistusseadustik, mida ikka ja jälle püütakse pehmendada Euroopaga sarnasemaks, arvestamata meie demokraatia noorust ja tegelikku kuritegevust.
Koos karistustega tuleb üle vaadata ka ennetav pool: kui riik ei saa politsei kaudu kohapeal tagada reageerimisvalmidust, tuleks see kohustus koos vahenditega delegeerida omavalitsustele. Turvafirmadega on omavalitsused koostöölepinguid sõlminud näiteks Keilas, Kuressaares, Halinga vallas, Kiili vallas jm.

Ettevõtja ei saa võtta eelduseks, et piirkonna turvamine on tema enda kohus. Suurem turvalisus ei paranda mitte ainult ettevõtluskeskkonna kvaliteeti, vaid rõõmustab kõiki inimesi.

Ärme kaotame seda õrna turvalisust, milleni alles hiljuti jõudsime.

Ain Kuusik
Alexela Oili juhatuse esimees

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar